Intervjuu Delfile

Intervjuu Piero Cipollonega
Žanete Hāka-Rikarde ja Priit Pokk

9. oktoober 2025

Millist kasu saaksid tarbijad ja lõppkasutajad digieuro kasutuselevõtust?

Põhiteemaks on see, et maailm on muutumas ja inimesed maksavad üha enam digitaalselt. Sularaha ei saa aga digimakseteks kasutada ja see vähendab inimeste valikuvabadust. Soovime seda vabadust säilitada, täiendades füüsilist sularaha selle digitaalse ekvivalendiga – digitaalse euroga. See tagab, et sularaha eeliseid saab kasutada ka digiajastul.

Sularahal on olulisi eeliseid. See on eurooplaste raha, mida laseb ringlusse nende keskpank. See on kõige laialdasemalt aktsepteeritud ja kaasavam makselahendus ning tagab kõige paremini meie privaatsuse. Selle roll on aga vähenemas, sest me ei saa seda kasutada digimaksete tegemiseks.

Kui me ei taga praeguses maailmas inimestele sularahaga samaväärset digitaalset maksevahendit, piirame nende vabadust. Toon teile näite. Sularaha ei saa kasutada e-kaubanduses, mis moodustab juba kolmandiku igapäevastest maksetehingutest euroalal. Olukorras, kus e-kaubanduse laienemine jätkub, ei ole tarbijatel ilma avaliku sektori digimaksevahenditeta muud valikut, kui kasutada erasektori pakutavaid makselahendusi. See on keskpanga jaoks põhimõtteline probleem, sest meie ülesanne on pakkuda inimestele avaliku sektori maksevahendit igapäevaste maksete tegemiseks.

See mõjutab eurooplasi väga otsesel viisil.

Tarbijate huvi on saada ostud sujuvalt tehtud ning seepärast vajavad nad lihtsat, kiiret, turvalist ja hõlpsalt kasutatavat makselahendust. Kas praegu on selleks olemas hea lahendus? Minu hinnangul mitte. Itaalias kasutan oma ostude eest tasumiseks kohaliku panga välja antud deebetkaarti. See plastikkaart aga ei pruugi toimida kõigis kauplustes ning samuti veebis või siis näiteks Saksamaal. Samuti ei saa seda kasutada selleks, et saaksin maksta raha teisele inimesele. Kõigi nende kasutusotstarvete jaoks vajan eri makselahendusi. See ei ole kasutajate jaoks tõhus ja on ebamugav.

Meil ei ole praegu ühtset lihtsat digitaalset maksevahendit, mida saaks kasutada kogu Euroopas, olgu siis kauplustes, veebis või isikutevahelistes arveldustes. Ja siit tulenebki küsimus: kui pakume sellist maksevahendit, kas oleme siis parandanud eurooplaste elukvaliteeti? Mulle tundub küll nii.

Digieuro kasutuselevõtu peamine kaalutlus on võimaldada inimestel teha digimakseid kõikjal Euroopas. Soovime tagada, et eurooplased saaksid oma raha alati ja kõikjal kasutada.

Teine oluline põhjus on vähendada meie liigset tuginemist Euroopa-välistele lahendustele, mis praegu piirab konkurentsi ja toob kaupmeestele kaasa kõrgemad tasud ning lõppkokkuvõttes kergitab tarbijahindu. Ühtlasi muudab see meid haavatavaks: sõltume rahaküsimustes välistest osapooltest ja seda saab kasutada meie vastu. Kümme aastat tagasi sellist muret ei olnud, sest valitsev positsioon oli sularahal. Digimaksete tegemisel sõltusime küll välismaistest ettevõtetest, kuid see ei olnud kriitilise tähtsusega. Praegu puudub kahes kolmandikus euroala riikides riigisisene kaardimaksesüsteem ja teistesse euroala riikidesse makseid tehes sõltuvad nad kõik rahvusvahelistest maksesüsteemidest. Euroopa-välised lahendused domineerivad ka internetimaksetes, ning e-kaubanduse kiire kasvu keskkonnas see sõltuvus üksnes süveneb.

Samal ajal on sularahamakseid toetav taristu paiguti kahanemas. Toon teile näite. Külastasin paari nädala eest Amsterdamis supermarketit. Seal oli kümme iseteeninduskassat ja ainult üks tavapärane teenindajaga kassa sularahamakseteks. Sularahas tasumiseks tuli oodata pikas järjekorras. See ei motiveeri inimesi sularaha kasutama.

Ühtse digimakselahenduse puudumine Euroopas töötab meie vastu, kuna e-kaubanduse laienemine sunnib meid üha enam sõltuma lahendustest, mille üle meil puudub kontroll.

Kodanikena peaks meile korda minema asjaolu, et meie maksevahendite toimimist saavad enda suva kohaselt häirida Euroopa-välised tegurid. Samuti peaksime tarbijatena olema teadlikud sellest, et piisavate alternatiivsete makselahenduste puudumise tõttu seisavad kaupmehed silmitsi kõrgemate tasudega, millest osa maksame kinni ka meie kõrgemate hindade kaudu.

Digieuro eesmärk oleks sularaha rolli täiendada. See pakuks Euroopa tasandi lahendust, mis põhineb Euroopa infrastruktuuril, laiendades eurooplastele kättesaadavaid makselahendusi ja säilitades nende vabaduse makseviisi valikul.

Kuidas peaks digieuro katma neid kasutusvajadusi, mida pangad ja muud teenuseosutajad praegu ei täida?

See on riigiti väga erinev. Näiteks Eestis ei ole oma riigisisest makselahendust ega digirahakoti teenust. Enamasti peate kasutama Euroopa-väliseid makselahendusi, kui te ei tasu sularahas.

Mis on siis meie tugevused? Euroopa riikide riigisisesed lahendused on teatavates valdkondades väga head, eriti tavapäraste kaardimaksete puhul müügikoha terminalides. See iseloomustab näiteks Prantsusmaad ja Itaaliat. Siiski ei saa isegi selliseid riigisiseseid maksekaarte kasutada teistes riikides, mis tähendab, et piiriülestes tehingutes tugineme rahvusvahelistele kaardimaksesüsteemidele.

Ka e-kaubanduse jaoks ei ole kaugeltki piisavalt makselahendusi. Vajalikud e-makselahendused on praegu olemas ainult kahes euroala riigis – Hispaanias Bizum ja Madalmaades iDEAL. Saksamaal seevastu tehakse enamik e-tehinguid pigem PayPali kui riigisisese lahenduse kaudu. Wero makseteenusel on veel arenguruumi.

Digieuro hõlmaks kõiki olulisi kasutusjuhtumeid: maksed müügikohtades ja e-kaubanduses, isikutevahelised maksed ning isegi valitsusasutustele tehtavad ja neilt saadavad maksed. Kasutajatel oleks üldiselt aktsepteeritud maksevahend, mis vastab kõigile õigusnõuetele ja mida saab kasutada alati, kui digimaksed on võimalikud. Selles mõttes on digieuro sularaha digitaalne ekvivalent.

Palun selgitage täpsemalt, kuidas see toimiks, kuidas inimesed digieurole ligi pääsevad ja kuidas nad saavad seda kasutada?

See toimib nagu kõik muud maksevahendid. Inimesed saavad juurdepääsu digieurole oma panga või enda valitud makseteenuse osutaja kaudu. Pank või makseteenuse osutaja on vahendaja, kes teeb kliendiga seotud vajalikud ettevalmistused ning tegeleb selliste küsimustega nagu rahapesu tõkestamisega seotud kontroll jne. Kasutajatele pakutakse kas elektroonilist rahakotti või kaarti, mille kaudu saab kasutada digieurot. Seejärel toimub arveldamine suurel määral samamoodi nagu mis tahes muus maksesüsteemis.

Aga siin on ka uusi elemente. Pangad saavad lõimida digieuro rakenduse otse enda olemasolevatesse digirahakottidesse. Tarbija seisukohalt ei oma tähtsust, kas arveldus toimub kommertspangarahas või digieuro rahakoti kaudu. Oluline on see, et ühe lihtsa telefonirakenduse – praegusel juhul pangaäpi – kaudu saab teha makseid kõikjal Euroopas. See on põhimõtteline eelis.

Digieuroga saab maksta kahel viisil.

Esimene võimalus on kanda raha oma pangakontolt digirahakotti ja seejärel maksta.

Aga digieuro rahakoti võib ka ühendada oma pangakontoga. Sellisel juhul ei pea digieuro rahakotis isegi olema makse tegemiseks vajalikke vahendeid. Näiteks leian kauplusest kingad, mis maksavad 150 eurot. Saan need osta isegi juhul, kui mu digirahakotis seda summat ei ole. Digieuro rakendus ühendub automaatselt minu pangakontoga, kannab digieuro rahakotti üle vajaliku summa ning teostab makse kohe ja sujuvalt.

Digieuro pakub olulist funktsiooni ka võrguväliste maksete näol. Näiteks soovin teha ostu apteegist ilma, et sellest jääks jälg. Sel juhul saan valida võrguvälise lahenduse. Selleks pean eelnevalt kandma võrguvälisesse rahakotti vajaliku summa ning saan apteegis arveldada nii, et makseandmed on näha vaid mulle ja apteegile. Võrguväline lahendus on väga mugav mitte ainult privaatsuse tagamise, vaid ka toimekindluse seisukohast: see tagab, et makseid saab teha ka võimalike tehniliste häirete korral või ka lihtsalt siis, kui võrguühendus puudub.

Mainisite, et digieuro tagab privaatsuse kaitse. Samal ajal aga kardavad inimesed vastupidist – suur vend näeb meie makseandmeid jne. Kellel täpselt on siis meie tehinguandmetele juurdepääs? Kas mingite juhtumite korral on selleks õigus näiteks EKP-l, valitsusel või politseil?

Võrguväline lahendus tagab täieliku anonüümsuse. Maksest on teadlikud ainult maksja ja makse saaja, sest tehingust ei jää jälge. Seega on see sama privaatne nagu sularaha. Raha liigub ühest rahakotist teise, kuid tehingu üksikasjad ei ole kättesaadavad kellelegi peale tehingus osalenute. Rahapesu tõkestamiseks võidakse võrguvälistele tehingutele kehtestada maksimumsumma. Seda peavad otsustama seadusandjad.

Selgitan nüüd, kuidas on privaatsus kaitse tagatud internetimaksete tegemisel. See tugineb kolmele sambale.

Esimene sammas on tehnoloogia. Makse algatamisel saadab pank EKP-le kolm andmeelementi: makse summa, maksja kood ja makse saaja kood. Maksja ja makse saaja koodid on krüpteeritud. Euroopa Keskpangale ei ole nende isikud teada. Ainult maksja pank saab siduda koodi maksja identiteediga. Samamoodi teab ka makse saaja isikut ainult makse saaja pank. Võimaliku ebaseadusliku tegevuse, näiteks rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud kontroll toimub kommertspanga tasandil, nagu see on praegu internetipõhiste tehingute puhul.

Teine sammas on regulatsioon. Töötame välja väga rangeid eeskirju selle kohta, kellel on süsteemi toimimiseks juurdepääs neile kolmele andmeelemendile. Samuti tagame, et seda on võimalik auditeerida. Meie üle teevad järelevalvet sõltumatud andmekaitseasutused, et tagada ELi andmekaitseseaduse järgimine. Soovime, et nad oleksid meie tegevusest teadlikud ning üldsus saaks olla kindel, et talitame oma sõnade järgi. Tagame täieliku läbipaistvuse.

Kolmas sammas on avatus tulevastele privaatsuse kaitset tõhustavatele tehnoloogiatele. Neid täiustatakse pidevalt ja me suhtleme novaatoritega kogu maailmas, eelkõige Rahvusvaheliste Arvelduste Panga innovatsioonikeskusega, et uurida uusi keerukamaid tehnoloogiaid ja nende võimalikku kasutuselevõttu tulevikus.

Kokkuvõttes tagame kasutajate privaatsuse kaitse tehnoloogia ja reguleerimise kaudu ning olles avatud tulevastele tehnoloogiatele, et pakkuda nii pea, kui arenenumad tehnoloogiad on rakendusvalmis, täiendavat kaitset süsteemile, kus töödeldakse iga päev miljard tehingut.

Mis seisus on digieuro projekt praegu? Ja kas sellele on suuri takistusi, näiteks pankade või muude turuosaliste vastuseis?

Sisemise tehnilise tööga püsime täielikult graafikus. Meil on ajakava ja hoiame sellest kinni. Nagu aga juba enne mainisin, ei võta me digieurot kasutusele enne, kui on kehtestatud vajalikud õigusaktid. Neid me praegu ootame.

Euroopa Komisjon esitas digieuro kohta oma seadusandliku ettepaneku 28. juunil 2023. See oli üle kahe aasta tagasi. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu (mis ühendab riikide rahandusministreid) vaatavad praegu seda eelnõu läbi, et teha soovi korral muudatusettepanekuid. Kui mõlemad institutsioonid on oma seisukohas kokku leppinud, kohtuvad nad Euroopa Komisjoniga ja teevad lõplike õigusaktide kohta otsuse. Arutelu ELi nõukogus edeneb väga hästi. Praegune ELi nõukogu eesistujariik Taani on võtnud kohustuse jõuda kokkuleppele selle aasta lõpuks. Septembris saavutasime olulise kokkuleppe selles, kuidas kehtestada hoitavate digieurode piirmäär. Liikmesriigid arutavad nüüd hüvitamismudelit, mille kohaselt kõigile osapooltele nende ülesannete eest tasutakse. Eelkõige on fookuses privaatsuse kaitsega seotud küsimused, mis on väga oluline teema. Hüvitamismudel on minu hinnangul pigem poliitiline kui tehniline küsimus ning ELi nõukogu jätkab sellega tööd. Nõukogu eesistujariik on veendunud, et aasta lõpuks sõnastavad nad oma lõpliku seisukoha, mida nimetatakse siis ka üldiseks lähenemisviisiks.

Euroopa Parlamendi raportöör on teada andnud, et avaldab oma ettepaneku 24. oktoobriks. Seejärel on Euroopa Parlamendi liikmetel viis kuni kuus nädalat aega muudatusettepanekute esitamiseks ja peaaegu viis kuud nende arutamiseks. Euroopa Parlament finaliseerib oma seisukoha tõenäoliselt mai alguses, mis tähendab, et seejärel alustavad nad arutelu ELi nõukoguga, et leppida kokku ühises tekstis. Selleks võib kuluda kolm kuni kuus kuud, kuid 2026. aasta teisel poolel peaksid õigusaktid valmis olema.

Minu arusaama kohaselt on Euroopa Parlamendis eriarvamusi. Ent enam ei arutata seal selle üle, kas digitaalne euro tuleks kasutusele võtta, vaid kuidas seda teha. Digieuro projekti õnnestumiseks on oluline, et nad täidavad täielikult oma demokraatlikku rolli.

Pankadel on kaks murekohta. Üks neist on kaasnevad kulud ja teine finantsvahendajatest loobumise risk. Oleme korduvalt selgitanud, et mõlemad on veidi üle paisutatud, ning et on kaitsemeetmeid, mille üle saab arutleda.

Millised on pankade stiimulid täita oma rolli digieuro rakendamisel, et inimesed saaksid hakata seda kasutama?

Pangad saavad sellelt raha teenida. Lühidalt öeldes makstakse pankadele nende teenuste eest tasu.

Kes seda maksab? Kas Euroopa Keskpank?

Hüvitamismudel sarnaneb erasektoris praegu digimakselahendustele kehtiva tasustamismudeliga, kuid sellest saavad kasu nii pangad kui ka kaupmehed.

Praegu osaleb kaardimakses neli poolt: väljaandev pank (kaarti väljastav pank), vastuvõttev pank (kaupmehe pank), kaupmees ja taristuteenuse osutaja. Makse tegemisel maksab kaupmees makse töötlemiseks vastuvõtvale pangale „kaupmehe teenustasu” ja osa sellest tasust edastatakse vahendustasuna väljaandvale pangale. Nii vastuvõtvad kui ka väljaandvad pangad peavad maksma ka maksesüsteemi kasutamise tasu ja muid tasusid maksesüsteemi pakkujale ja taristuteenuste osutajatele, kelleks üldjuhul on rahvusvahelised kaardisüsteemid.

Kuidas toimib see digieuro kasutamisel? Meil puuduvad maksesüsteemi kasutamise tasud, samuti ei tule maksta taristu kasutamise eest. Seega säästetakse selle protsessi käigus raha. Eesmärk on, et säästetav raha kantakse osaliselt üle kaupmeestele (kelle kulud on väiksemad) ja osaliselt ka vastuvõtvatele ja väljaandvatele pankadele lisaks nende praegusele tasule.

Kas Visa ja Mastercard jäävad siis protsessist välja?

Viisa ja Mastercardile makstakse vastavalt nende tasustruktuurile alati, kui inimesed otsustavad neid makselahendusi kasutada. Kui maksja otsustab digieuro kasuks, käivitub protsess, mida just kirjeldasin. Me ei survesta inimesi digieuros maksma, kuid neil on võimalus seda teha.

Kas Visa ja Mastercard on teinud selles küsimuses palju lobitööd?

Mõistagi, tegu on ju äriga. Kuid neil on võimalus alandada oma tasusid ja konkureerida. Samuti pakuvad nad kindlustus- ja muid kvaliteediteenuseid. Kokkuvõttes taandub kõik sellele, et inimestel peaks olema võimalus otsustada. Me ei välista kedagi. Meie eesmärk on muuta süsteem toimekindlamaks.

Ja kas Teie hinnangul on see kaalukaim põhjus, miks digieuro tuleks laialdaselt kasutusele võtta, või on siin veel midagi?

Kaupmehed motiveerivad kliente tasuma digieuros. Miks?

Esiteks seetõttu, et kaupmeeste kulud on väiksemad.

Teiseks saavad nad parema läbirääkimispositsiooni, kuna digieuro on alternatiiv rahvusvahelistele kaardimaksesüsteemidele. Kaupmehed saavad anda valiku: kui te ei soovi kaupmehe teenustasu vähendada, lähen üle digieurole.

On veel üks täiendav kaalutlus, ja selleks on standardid. Mitmel Euroopa turul tegutseval kaupmehel tuleb aktsepteerida paljusid erinevaid makselahendusi. Näiteks Eestis, Prantsusmaal või Hispaanias tegutsev suur jaekett peab olema suuteline töötlema kõiki neis riikides pakutavaid siseriiklikke makselahendusi. Ja igal makselahendusel on oma standardid. See muudab protsessi tehniliselt äärmiselt keerukaks. Digieuro ühtne standard, mida saaks kasutada erinevate lahenduste puhul kogu Euroopas, lihtsustaks olukorda märkimisväärselt ja vähendaks kulusid.

Kokkuvõttes toovad kaupmeestele kasu kolm peamist aspekti: väiksemad kulud, parem läbirääkimispositsioon kaardimaksesüsteemide suhtes ning lihtsustamine nii tagasüsteemide kui ka operatsioonilisel tasandil.

Mainisite kaasamist. Paljud inimesed, eeskätt eakamad, eelistavad kasutada sularaha. Seega tahetakse ka teada, kas digieuro on samm sularahast loobumise poole?

See ei kajasta üldse meie seisukohta.

Füüsiline raha on keskpangaraha. Me ei taha kindlasti kõrvaldada meie emiteeritava raha peamist vormi, millega paljud inimesed on endiselt seotud.

Need ei ole lihtsalt sõnad. Me kinnitame seda oma tegudega.

Esiteks investeerime pangatähtede uue seeria emiteerimisse. Mõne aja eest algas nende kujunduskonkurss.

Teiseks toimub arutelu ettepaneku üle võtta vastu ELi määrus sularaha seadusliku maksevahendi staatuse tugevdamiseks. Avaldame veel rohkem survet, kuna oleme kõige häälekamalt nõudnud seda, et sularaha vastuvõtmise kohustusest tehtavad erandid viidaks miinimumini. EKP on selles küsimuses oma seisukohta väga selgelt väljendanud.

EKP ülesanne on tagada inimestele maksevahendid, see on meie mandaat. Inimesed soovivad kasutada sularaha ja meie tagame jätkuvalt selle kui maksevahendi kättesaadavuse. Samal ajal soovitakse maksta ka digitaalselt. Selle ülesande täitmiseks töötamegi välja digieurot. See täiendab füüsilist sularaha kui selle digitaalne ekvivalent.

Me ei kirjuta inimestele ette, millist makseviisi valida. See on nende raha ja nende valik. Oleme tehniline rakendusasutus, mille ülesanne on täita eurooplaste vajadusi. Soovin seda kindlalt välja öelda. Meil ei ole pädevust ega mandaati otsustada, kuidas inimesed peaksid maksma. Ent meil on kohustus pakkuda ka edaspidi võimalust valida makseviisiks keskpangaraha.

Me ei soovi sularaha muu maksevahendiga asendada. Meie eesmärk on, et sularaha saaks kasutada nii füüsilisel kui ka digitaalsel kujul, et see saaks digiajastul ka edaspidi jõudsalt areneda.